Mida teha Võrumaal? Kas ainult puhata või võtta kaasa ka tükike tööd? Suur Muna teab rõõmu retsepti!
„Kaugtöö osas ei tule enam tagasiminekut! Suurte kontorite aeg on läbi saanud, sest paljud mõistsid koroonaajal, kui tervistkahjustav on see tööviis,“ sõnab Suure Munamäe jalamil asuva Suure Muna kohviku perenaine Epp Leesik. „Tean omast käest, kui palju produktiivsemaks ma muutusin, kui tööandja võimaldas mul teha kaugtööd.“
Epp räägib oma nn teisest elust, mis kohvikupidamise kõrval samuti tuksub. Nimelt on ta arvutigraafik ning juba aastaid teinud seda tööd kodunt. „Olen töötanud sel alal ka suures kontoris, kuid kolmanda lapse kõrvalt sättisin nii, et sain valdavalt tööasju teha kodus. Minu jaoks oli niimoodi kodukontorist kaugtöö tegemine täiesti stressivaba – mul oli kodu korras, lapsed hoolitsetud ja töövõime palju suurem. Rohkem kui korra nädalas kontoris käimine tundus inimõiguste rikkumisena,“ meenutab ta.
Kohvikupidamine on aga hoopis midagi muud: „Ma pole varem teinud nii rasket tööd kui kohvikupidamine, kuid mitte ükski teine töö pole pakkunud ka nii suurt rõõmu!“
Suur Muna, kaugtöörõõm ja Kupland
Seda, et Suure Muna kohvikut peetakse suure rõõmuga, on siin tunda igas pisiasjas. Viis aastat tegutsenud kohvik sai alguse põhimõttel „tehtud-mõeldud“. „Ja hea ongi, sest kui me oleksime hakanud riske kaaluma ja arvutama, siis polekski võib-olla julenud kohvikut avada,“ muigab Epp. „Meie asukoht on selline, et siin peab olema kohvik. Rahvast käib palju, kõik pargivad autod siin ja tahaksid midagi osta. Üha enam leiavad meie juurde tee ka need, kel vaja kaugtöö tegemiseks mõnusat nurka.“
Suure Muna kohvikus kindlasti sellise nurga leiab ja ruumi leidub ka kaugtöö seltskondadele. Kohviku teise korruse saab muuta oma meeskonnale koosolekuruumiks või ajutiseks kontoriks, kus pidada koolitust või seminari. Sellisele meeskonna väljasõidule mahub Suure Muna kohvikusse kuni 20-liikmeline seltskond.
Internet on kohvikus kiire ja palju kordi testitud – nimelt korraldatakse siin kinoõhtuid ning pole haruldane, kui film jookseb üle veebi. „Kui lapsed olid distantsõppel, tehti meie juurest ka veebitunde. Meil on püsikäijad, kes veedavad puhkuse kuskil lähedal, kuid tulevad meie juurde kaugtööd tegema,“ räägib Epp. „Nii mõnigi kord võib näha hilisõhtul parklas autosid seismas, inimesed sees istumas. Töötavad!“
"Teeme asju nii nagu endale meeldiks!"
See on Epu põhimõte kohvikupidamisel. Söögid peavad olema nii head, et viivad endalgi keele alla. Tooraine kohalik, värske ja kvaliteetne. Atmosfäär eriliselt lahe. Leidub ka vimkasid - kes astub esimest korda Suure Muna tualettruumi, jääb tõenäoliselt üllatusest täiesti keeletuks. Ei hakka siinkohal üllatust rikkuma ehk minge vaadake ise järgi!
Toidu toorainega on Epu sõnul üsna lihtne, sest ümbruskonnas leidub küllaga tegusaid väikeettevõtjaid, kes pakuvad kohalikule kohvikule väga kvaliteetset ja mahe-ehedat toorainet. Kitsejuustu? Pole probleemi, 15 minutit pärast kitsetallu helistamist on Jõeniidu peremees juustuga ukse taga. Lambaliha saab 3 kilomeetri kauguselt Epu naabrimehelt. Veinid Uue-Saaluse veinitalust, piimatooted Nopri talust, munad ja kogu salatikraam ümbruskonnast. Kogu selle toredusest valmistavad maitsvad road kokad Sigrid ja Tanel, kellest viimane käib Haanjasse tööle lausa Tartust. Kas kauge pole? „Ta on meie juures õnnelik,“ ütleb kohviku perenaine.
Kuplandi unistus täitub: tuled paariks päevaks, aga jääd aina kauemaks
Millegipärast ei peeta Haanjat isegi Tallinnast võttes eriti kaugeks kohaks, kuigi vahemaal on ju ligi 300 kilomeetrit. Kõik ju teavad, et siin saab (peaaegu) alati suusatada. Küllap sellepärast ei peagi seltskonnad paljuks linnakärast eemale pääsemiseks kasvõi igal nädalavahetusel Haanja reis ette võtta. „Täitsa kahju on mõnikord inimestest, kes pühapäeva õhtul siit Tallinna poole peavad startima.
Aga on ka lugusid, kus inimesed muutuvad nn kahepaikseteks ja teevadki siitkandist kaugtööd kuni ühel hetkel otsustavad linnast päriselt siia ära tulla,“ räägib Epp. „Mu oma hea tuttav tuli mõni aasta tagasi Tallinnast elama ja tööle Rõugesse ning muutub aina õnnelikumaks.“
Kuplandi kaugtöökogemusest kirjutas Kristina Traks
