Kümned erinevat liiki liblikad lendamas kauniste lillede kohal! Selline on suvi Võrumaa metsade vahel asuvas Liblikaaias, kuhu teretulnud ka kaugtöötajad, kes tahaksid teha meeskonnaürituse mõnes eriti erilises kohas.
Eriline on Liblikaaed kahtlemata. Selle võiks vabalt ristida ka liblikate kaitsealaks, sest õrnadele kaunitele tiivulistele on siia loodud suurepärast tingimused elamiseks ja toitumiseks. Liblikaaia peremees Kaido Mäesalu rõhutab, et liblikaid aeda spetsiaalselt kuskilt ei tooda ning tehistingimustes neid siin ei peeta. Kõik, kes aeda tulevad, teevad seda sellepärast, et siin on neil hea olla!
Liblikaaia perenaine Liane Mäesalu meenutab, kuidas umbes seitse aastat tagasi mõeldi, et mida küll peale hakata heinamaaga, kuhu päev läbi paistab lauspäike. Liane oli käimas Šveitsis aianduspraktikal ning nägi seal üht imeilusat liblikat.
„Alles pärast kohtumist selle liblikaga, kes osutus pääsusabaks, hakkasin märkama, et, oi, mul on ju kodus terve sein kirjusid liblikaid täis. Umbes samal ajal ilmus Urmas Tartese ja Erki Õunapuu liblikaraamat ning ma sattusin Urmas Tartese liblikaloengule Võrru. Juba oli tekkinud mõte luua aed, mis meelitaks kohale liblikaid ja loengu lõpus võtsin kokku kogu julguse ning uurisin Tarteselt, et mida ta arvab meie mõttest ja kas ta oleks nõus hakkama meile mentoriks,“ räägib Liane.
Urmas Tartes oli rõõmuga nõus, ta andis algajatele liblikahuvilistele palju nõu ning käis ka kohapeal tulevast liblikamaad vaatamas. Lianest aga sai liblikauurija, kes kaamera, võrgu, vaatlustopsi ja liblikaraamatuga igal vabal hetkel oma uusi lemmikuid uuris.
Kuidas aga teha nii, et liblikad leiaks tee sinu aeda? „Eks tuleb pakkuda neile meelepärast toitu ehk õienektarit. Oleme taimed valinud just selle mõttega. Ainuüksi lillepeenar aga neid veel massiliselt kohale ei too, sest paljud liigid on seotud niitude ja metsadega. Eks peab neidki olema. Meie ei kasuta oma maadel põllumajandusmürke ja oleme naabritega kokku leppinud, et ka nemad hoiduvad mürgitamisest. See kõik loobki liblikasõbraliku keskkonna, mida Euroopas jääb aina vähemaks. Paljudest kohtadest on seal liblikad täiesti kadunud, sest puudub metsik loodus, mida nad eluks vajavad,“ räägib Kaido. Liane lisab, et liblikatele meeldivad väga lõhnavad taimed ning eriti valged, roosad ja sinised õied.
Eestis elab 113 liiki päevaliblikaid ning tervelt 70 liiki võiks Tartese hinnangul kohata Liblikaaias. Liane võib liblikate eluolust rääkida tundide viisi ning ta jagab heal meelel oma teadmisi ka teistega. Ehk et lisaks kaugtöö võimalusele saab Liblikaaia pererahvalt teada ka põnevaid fakte kauni liblikarahva kohta. Näiteks, et nende hulgas on rändureid tuhandete kilomeetrite pikkuseid rännakuid mitmete põlvkondade jooksul või et mõned liblikad on nii sarnased, et neil saab vahet teha vaid mikroskoobi all nende suguorganeid uurides.
Mõtestatud kaugtööpäev + veidike loodustarkusi = unikaalne tiimiüritus
„Me tahaks, et inimesed, kes tulevad siia linnakärast eemale kaugtööd tegema lahkuksid meie juurest mõne uue teadmisega. Tänapäevaelu soosib väga pealiskaudsust, kuid võimalus veidigi süveneda on tegelikult oluline. Sama on märkamisega – me märkame muutusi looduskeskkonnast kahjuks liiga sageli alles siis, kui midagi on lootusetult kadunud,“ sõnab Kaido. „Eriti puudutab see putukaid, keda lihtsalt ei märgata ja ei tunta. Palju räägitakse, et linnustik on jäänud vaesemaks, kui sama toimub ka putukariigis.“
Kaido ja Liane Liblikaaed asub suurtest teedest ja linnakärast eemal. Siia ei kosta tehislikke hääli ja sellepärast on koht ideaalne leidmaks sidet loodusega. Kaugtööle oodatakse meeskondi, kes saavad siin pidada oma koolitus- või motivatsioonipäevi, luua loodusesse ajutise kontori või koosolekuruumid näiteks ajurünnaku või meeskonnapäeva pidamiseks.
Miks mitte lõpetada tõhus ja loominguline kaugtööpäev retkega liblikariiki ja õppida loodustarkusi! Liane suudab liblikatest rääkida nii lummavalt, et võimatu on jääda nende suhtes ükskõikseks. Vabalt võib juhtuda nii nagu läks minuga pärast Liblikaaia külastamist – vaatan nüüd liblikaid hoopis teise pilguga ja näen neid rohkem kui kunagi varem!
Kuplandi kaugtöökogemusest kirjutas Kristina Traks
Uurin Liblikaaeda lähemalt >>>
