[Sangaste loss oli kaugtöövõrgustiku Kupland liige kuni 2023. aasta lõpuni]
Valgamaal asuv Sangaste mõis on rajamisest saadik olnud uuenduslike ideede sünnikodu. Tänapäeval oodatakse Kuplandisse kaugtööle meeskondi, kes soovivad leida vaheldust kontorist ning mine tea, võib-olla mõtleb mõni neist just siin, Sangastes, välja järgmise suure leiutise. Täpselt nii nagu omal ajal mõisa rajaja krahv Friedrich Georg Magnus Berg.
Sangaste mõisa võib küll nimetada Eesti üheks omanäolisemaks ja pilkupüüdvamaks mõisaks. Ilusaid mõisahooneid on Eestis palju, kuid punastest telliskividest ehitatud paljude tornikestega Sangaste mõis näeb välja nagu loss. „Ta on üks Eesti suurimaid just oma avarate saalide tõttu. Siin on hea korraldada suuremaid meeskonna väljasõite, seminare, koolitusi ja üritusi, sest meil on selleks ruumi ja võimalusi,“ sõnab Sangaste Mõisa juht Triin Laks.
Mõisa saamislugu on põnev. Nimelt armastas krahv Berg sügavalt üht Šoti printsessi, kuid selleks, et armastatut kosida, oli vaja luba tema isalt. Paraku seda luba Berg ei saanud. Murtud südamega tuli mees tagasi kodumaale ning ehitas Šoti stiilis lossi. Sellise, millist siinmail varem keegi näinud polnud. Ehitustööd võtsid aega seitse aastat ning materjal – punane savi telliste jaoks - tuli samast ümbruskonnast.
Berg, keda rahvas kutsus rukkikrahviks, olnud lahke ja vastutulelik mees. „Lossi ehitamiseks toodi mõisa põletusahjud, savivormid ja krahv lubanud lahkelt ümbruskonna elanikel oma kodu ehitamiseks viimaseid kasutada. Seda on siiani näha ringi sõites ümbruskonna talude arhitektuuris.,“ jutustab Triin. „Erinevalt paljudest teistest mõisnikest polnud Bergil sugugi küüned enda poole, vaid ta oli lihtne mees, kes käis pasteldega, armastas tanguputru ja hapupiima.“
See lihtne mees oli aga oma aja suuremaid põllumajandusinnovaatoreid. Sangastet nimetatakse tänapäeval rukkileiva sünnikoduks, sest Bergi aretatud Sangaste rukis oli esimene ja seega vanim rukkisort maailmas. Seda kasvatatakse tänini.
Imelisi leiutisi on Sangastest pärit aga veelgi. Kas tead, et piimajahutusseade on samuti siit pärit? „Bergil oli idee müüa Eesti piima välismaale, Peterburi ja Riiga. Oli vaja välja mõelda süsteem, kuidas transportida piim piiri taha nii, et see hapuks ei läheks. Nii lõi ta piimajahuti ning tänu sellele saigi võimalikuks Peterburis ja Riias Eesti värske piima müümine,“ räägib Triin.
„Bergi kuulus leiutis on ka viljasorteerija, mille abil eraldati suured terad väikestest teradest, sellel põhimõttel, et suured terad saaks mulda, hea saagi eesmärgil ja väiksemad terad jahuks. Kõiki neid leiutisi jagas ta ka oma mõisa talupoegadega. Krahv sai põllumajanduse maailmanäitusel kõrge auhinna. Tolle aja kohta oli viljasorteerija väga uudne asi.“
Mõisamajanduse õitseaeg oli 20. sajandi alguses. Sangastes tegeleti sordi- ja tõuaretuse, seemnevilja ja põllumajandussaaduste ekspordiga. 1912. aastal sai Berg tsaarivõimult suure kuldmedali põllumajanduse arendamise eest (Vene impeeriumis anti neid välja vaid neli). 1929. aastal valiti ta Tartu ülikooli audoktoriks.
Pioneerilaagrist pulmakohaks
Teise Maailmasõja ajal jäi Sangaste loss peremeheta. Hoone lagunes ning kõik, mis vähegi lahti kangutada andis, tassiti laiali. Nõukogude armee saabudes hoiti lossi ballisaalis hobuseid ning tuld tehti otse põrandal. Jahisaali tinaraamidega aknad sulatati haavliteks.
Pärast sõda kuulus loss riigile ja lagunes veelgi. 1968. aastal anti hoone tollasele Tartu Kammivabrikule, kes lossi niipalju remontis, et seda sai kasutada puhkemaja ja pioneerilaagrina. Tänapäeval on ta armastatud pulma-, peo- ja mitmesuguste ürituste korraldamise koht ning, miks mitte, ka Kagu-Eestisse kaugtööle tulevate meeskondade sihtpunkt. Triinu sõnul jälgitakse Sangaste mõisas praegugi Bergi ajastust pärit külalislahkuse põhimõtet. „Oleme väga paindlikud ja vastutulelikud, arvestame kõikide meie külaliste erisoovidega,“ ütleb ta.
Näiteks puudutab see toitlustamist, mida Sangaste Mõisa köök pakub mõisas toimuvatel üritustel ise. Enamasti on menüüs klassikalised maitsed, kuid Triinu sõnul on unistus panna inimesi rohkem lugu pidama ulukilihatoitudest. Krahv Berg oli kirglik jahimees ning samamoodi on seda ka mõisaköögi tänane omanik, kes tagab ulukiliha laovarud köögis. „Püüame arvestada toitlustamisel kõikide soovidega ning kui on tahtmist ja julgust proovida, siis pakume erilisi ulukiroogi. Meil on rõõm, kui õnnestub inimestele pakkuda midagi sellist, mida nad mujalt ei saa,“ sõnab Triin.
Ruumi jagub ka suurtele seltskondadele
Sangaste Mõis on üks neist tänuväärsetest kohtadest, kus on ruumi suurte seltskondade jaoks. Siia mahub ajusid ragistama, meeskonnakoolitust või seminari pidama 150 inimest.
Koosolekuruumideks sobivaid tube on avaras lossis viis. Mõis ei võta vastu üksikuid kaugtöötajaid, kuid grupid (alates 30 inimest) on väga oodatud. Ruumikaid numbritube on 16. „Olen täiesti kindel, et siin saab linnakärast eemale tulnud seminarigrupp rahus ja vaikuses mõttevärskendust ja loovusele hoogu juurde,“ ütleb Triin.
Ja mitte ainult! Mõisa pererahvas aitab kaugtöö tegijatele kujundada ka meelelahutusliku programmi. Hiljuti avatud värskelt renoveeritud Ringtallis asub nüüd interaktiivne elamuskeskus, kus jutustatakse rukkikrahvi lugu. Ringtallis on võimalik asja uurida oma käe peal või tellida giidituur. Seda soovitab Triin väga, sest giidideks on kohalikud inimesed, kes on aastate jooksul mõisaga seotud lugusid kogunud ning tunnevad siin iga nurgatagust.
Kes aga tahab looduses ringi vaadata ja tunnetada olemist linnakärast eemal, seda ootab suur ja liigirikas Sangaste Mõisa park ühes matkaradadega. Neid saab avastada omal käel või koos ekskursioonijuhiga. Või hoopis põneval viisil – öösel tõrvikute valgel!
Triinu sõnul ongi kõige armastatum programm see, kus päeval tehakse tööd ning õhtul ootab külalisi lõõgastus jalutuskäigu või lossituuri näol. Kel aga tahtmist ennast proovile panna, siis Triinul on välja käia veelgi lossimiljööga sobilikke tegevusi – näiteks endale ehte sepistamine sepa juhendusel või enese viburajal proovile panek kogenud vibuküti näpunäidete järgi!
Kuplandi kaugtöökogemusest kirjutas Kristina Traks
