Mida on kaugtöö tegemiseks kõige enam vaja? Inspireerivat keskkonda, vaikust, mõttelendu virgutavat avarust ja muidugi ka kiiret internetti. Seda kõike leidub kuhjaga Mehikoormas asuvas Freiberg Hausi heaolu- ja täiendõppekeskuses. Oma kogemust jagab ajakirjanik Kristina Traks.
Kindlasti tuleb alustada selgitusest, et kus Mehikoorma üldse asub. Kujutage ette Lämmijärve kõige kitsamat kohta: seda paika, kus Venemaa paistab üle järve vaid paari kilomeetri kaugusel. Siin ongi Mehikoorma, mis on valitud Põlvamaa Aasta Külaks 2024. Selle tiitli saamise taga on suuresti Freiberg Hausi pererahvas Marika ja Toivo Aalja, kes on vaid paari aastaga vaikselt tiksuvas külas elu hooga käima tõmmanud ja on selle küla elu tõelised eestvedajad.
Marika ja Toivo hakkasid Freiberg Hausi looma viis aastat tagasi. Marika on Mehikoormast pärit ja paljudele kohalikele oma inimene – enne kui ta siit 25ks aastaks Harjumaale lahkus, juhtis ta kohalikku kultuurimaja, tegutses tantsujuhi ja õpetajana. Haridusvallas ongi Marika kogu elu töötanud. Ta teeb seda praegugi väga huvitavas formaadis - tegeleb koduõppe õpilastega, tal on juhendada 25 last ja tunnid toimuvad veebis. Pered asuvad laiali üle ilma – Tais, Maltal, USAs, Hispaanias. „Olen peaaegu nagu klassijuhataja veebis,“ sõnab ta ise. Toivo on aga elupõline ettevõtja, projektide algataja ja eestvedaja. Mehikoormast ei teadnud ta enne Marikaga kohtumist suurt midagi.
Nimi esivanemate järgi
2020. aastal tuli Marikal ja Toivol otsustada, mida teha Marika taevastele radadele läinud isa majaga Mehikoormas. Asukoha poolest oli maja kui loodud külaliste võõrustamiseks – see asub otse Mehikoorma keskel tuletorni naabruses järve ääres. Paraku aga osutus vana maja seisukord selliseks, et seda ei olnud võimalik taastada. Niisiis kerkis selle asemele täiesti uus hoone, mis ehitatudki ideega, et siin saaks pidada väiksemaid seminare-koolitusi ja vajadusel ka inimesi majutada.
Paiga nimi Freiberg Haus tuleneb aga muidugi ajaloost: selle majapidamise nimi oli varem Vabamäe ja talu rajas enne 1888. aastal perekond Freiberg, kelle järeltulijad käivad seniajani esivanemaid Mehikoorma kalmistul mälestamas.
Seminari mahub siia pidama kuni 24 inimest, kaugtööle aga korraga paar inimest või pere (magamistube on kaks). Toivo ütleb, et just privaatsust kaugtöövõimaluse puhul otsitaksegi. „Kui sul on vaja töötamiseks ja loomiseks keskenduda, siis sa ei saa teha, kui puudub võimalus omaette süveneda,“ ütleb ta.
„Meie teeme kõik, et külalised oleksid siin hoitud, olme pärast ei muretsema ja inspiratsioon võib vabalt tulla. Majutuse osas oleme rõhunud sellele, et inimene peab saama end välja puhata.“ Lisaks saab siin proovida erinevaid taimeteraapiaid ja osa pererahva joogalikust elustiilist. Kui öömaja soovijaid on aga rohkem, siis küsitakse abi naabritelt Beneport Peipsi külalistemajast.
Kõige levinum küsimus Mehikoorma kohta
Viimastel aastatel on Marika ja Toivo oma külalistelt kõige sagedamini kuulnud küsimust Mehikoormas viibimise turvalisuse kohta – on ju hirmuäratav Venemaa tõesti vaid paari kilomeetri kaugusel. Marika seletab asja nii: „Väga tihti ei kujutata ette, mis on teisel pool järve ja nii tekibki pähe hirm, et äkki seal varitseb mingi suur oht. Tegelikult on seal kõik üsna samamoodi nagu meil siin – suured sood, jõhvikaväljad, läbimatud maastikud, tühjaks jäänud külad. On väga vähe usutav, et läbi sellise padriku tahaks keegi hakata Mehikoormat ründama. Meie siin elades küll mingit ohtu kuklas ei tunne.“
Marika ise on teisel pool muidugi palju käinud. Kooliajal pandi tihtipeale pärast tunde suusad alla ja mindi teisele poole järve kommi ostma. Kommipood asus Vene poolel ülejärgmises külas ning asi käis nii, et kõigepealt pidi kodust välja kutsuma müüja, kes siis poe lahti tegi. Samamoodi käis ka Vene poole rahvas Mehikoormasse poodi ja väga sageli läks ostuhullus nii suureks, et pood osteti päris tühjaks. „Vene poole peal poes ei müüdud värsket kraami, nad tulid seda siia ostma. Oli tavaline, et osteti näiteks 40 muna,“ meenutab Marika. „Praegu tundub aga, et Vene poole külad on jäänud täiesti tühjaks. Üle järve ei ole enam näha tolmavaid teid, mida võis näha varem, kui seal sõitsid traktorid.“
Elu Mehikoormas on alati olnud kui piiril või teeristis. See küla asub maakondade piiril, Eesti-Vene piiril, Euroopa Liidu lõpus ja keeleliselt mitmetel piiridel – siin on ikka räägitud võru keelt, tartu murrakut või hoopis vene keelt. Põlises kalurikülas on elu ajast-aega keerelnud ümber järve ja kalasaagi. Marika mäletab aega, mil kõige vingemad majad ja kallimad autod olid just kalameestel. Nüüd aga on kaluritel vähem tööd, sest kala on järves vähemaks jäänud. Sellegipoolest – kui kohalik OÜ Latikas kuulutab oma Facebooki lehel, et Mehikoorma poes on müügil värske kala, tuleb kohe kiirustada, sest hüva kraam meelitab ligi arvukalt ümberkaudset rahvast. Loomulikult saavad kohalikest Peipsi kaladest valmistatud hõrgutisi proovida ka kõik Freiberg Hausi külalised.
Kaugel või hoopis lähedal
On tõsi, et Tallinnast vaadates võib Mehikoorma tunduda väga kauge kohana – ikkagi 3 tundi sõitmist. Tartuni on aga vaid 45 minutit. Toivo ütleb, et kaugus on suhteline ja tõelise luksuseni jõudmiseks tulebki natuke panustada. „Meieni jõuavad need, kes saavad aru sellest, et tänapäeva maailma suurim luksus on puhas vesi, õhk, vaikus, avarus ning kõigest sellest tulenev meelerahu. Ja kui sa oled saavutanud meelerahu, saad asuda mistahes loomingu kallale. Ei saa luua, kui puudub õige keskkond. Ma arvan, et meil siin on koostöös ümbritseva kauni ja privaatse loodusega selline keskkond olemas. Võid minna järvele, metsa ja sohu ning meelerahu tuleb,“ on ta kindel. „Ja tegelikult on selle nö kaugel olemisega ka omamoodi lugu, et kummalt poolt sa asju vaatad – mõni ütleb, et me asume maailma otsas, aga äkki on siin hoopis algus…“
Niisiis – tule kaugtööle Mehikoormasse, maailma servale! Uudista pilte SIIT >>>
