Kuidas oleks korraldada konverents, ettevõtte üritus või seminar vanas lehmalaudas, mille uksekääks kestab 18 sekundit ning mis erineb kõigist seninähtud konverentsisaalidest? Jutt käib muidugi Mooste Folgikojast, Kagu-Eesti ühest hinnatumast kontserdikohast, mis üksiti on ka väga mõnus paik igasuguste firmaürituste pidamiseks.
Kuplandi liikme Mooste Mõisa kompleksi osa Folgikoda on ennast kindlalt Eesti kontserdipaikade kaardile kirjutanud. Samamoodi leiavad siia tee ka mitmed firmaüritused, sest keskkond ja tingimused nende pidamiseks on suurepärased ning inspireerivalt erilised. Kuplandi võrgustikus on Mooste Folgikoda kõige suurema mahutavusega paik.
Võimas mõisakompleks
Olgu öeldud, et Mooste Mõis ei tähenda sugugi vaid uhket härrastemaja, vaid terviklikult säilinud mõisakompleksi. Eestis on palju mõisasid, millest parimal juhul alles peahoone, kuid hoopis vähem neid, kus säilinud ka kõrvalhooned. Moostes pole aga mõisa kõrvalhooned mitte ainult säilinud, vaid need on korrastatud ning neis kõigis toimub midagi – siin tegutsevad mitmed ettevõtted ja asutused.
„Meil elu käib, inimesed töötavad nendes hoonetes. Ehk et meie mõis ei ole mitte muuseum, vaid elav keskus,“ räägib Mooste Mõisa perenaine Agnes Joyet. „Ja seda kõike näitame lahkelt ka meie külalistele ehk et kaugtöö Mooste Mõisas on palju enamat kui lihtsalt tulla siia ja panna ekraan käima.
Mooste Mõisa tullakse firmaseltskonnaga enamasti terveks päevaks. See tähendab, et külalistel on aega ka mõisa peal ringkäik teha. Siin on, mida vaadata. Mooste mõisnik Eduard von Nolcken oli nimelt aktiivne ja edumeelne põllumajandusettevõtja, kes pidas tähtsaks, et mõis majandaks end hästi ära. Mooste mõisale kuulus rohkelt metsa, põllu- ja karjamaid. Edumeelsed Nolckenid panid võimsa mõisakompleksi püsti vaid 10-15 aastaga.
Nõukogude perioodil kippusid vägevad mõisahooned peremehe käe puudumise tõttu lagunema, kuid praeguseks on enamik renoveeritud ja leitud neile tänapäevane kasutus. Uhke maakividest lehmalaut on muudetud Folgikojaks, endisesse puutöökotta on rajatud majutus ja kohvik, mõisa viinavabrik elab uut elu hotelli ja restoranina, meierei spaana, viinavabriku töölistemaja muusikakoolina jpm. Mõisa härrastemajas tegutseb aga Mooste Mõisakool.
Oodatud on suuremad seltskonnad
Eelkõige oodatakse Mooste mõisa suuremaid gruppe, sest ega Kuplandi võrgustikus ei ole palju kohti, kuhu mahuks näiteks paarisaja liikmeline seltskond. Folgikotta mahub sõltuvalt paigutusest meeskonnaüritust pidama 80-600 inimest.
Ligipääs pilkupüüdvale mõisakompleksile on lihtne - Tartust Moostesse vaid pool tundi sõitu, pööre vasakule ning oledki alleel, mis toob otse mõisa südamesse. Samas leitakse siia tee ka kaugemalt ja isegi kui alguses võib 3-tunnine sõit Tallinnast Moostesse tunduda väga pikk, siis kohale jõudes saab selgeks, et keskkonnavahetus oli sõidutunde igati väärt.
Huvilistele korraldab Agnes mõisa peal giidituure, mille käigus külastatakse mõisas toimetavaid ettevõtteid ja võimalusel ka peahoones tegutsevat mõisakooli. „Inimestel on mõisa peahoonet külastades tihti ootus, et näeb midagi mõisahärrade eluolust, kuid me läheme hoopis kooli. Väga tihti selgub, et töötava maakooli nägemine on suur elamus. Imestatakse kui hubane ja armas võib üks kool olla. Alati on hea selgitada, et meie küla mure pole mitte see, et lapsed saavad otsa, vaid et meil on ruumipuudus,“ räägib Agnes.
Külalistel on võimalik Mooste Mõisas ööbida. Mugavalt mahub Linakotta ja Viinavabrikusse ööbima kuni 50 inimest, kuid tihedat koostööd tehakse ka lähikonnas asuvate majutajatega, näiteks Pesa Hotelliga Põlvas.
Toitlustamise osas saavad täidetud kõik külastajate soovid. Kõige lähem toitlustaja on samas üle õue asuv Viinavabriku restoran, mille kohalikust toorainest valmistatud road viivad keele alla. Veel on Mooste Mõisal hea koostöö Põlvas tegutseva Tillu kohvikuga, mis küpsetab teadaolevalt Eesti parimaid (ja kindlasti suurimaid!) kaneelisaiu ja Pesa Hotelli cateringiga. Kõik mainitud teenusepakkujad on ka Kuplandi liikmed.
Aga mis teema ikkagi on alguses jutuks olnud uksekääksuga?
Agnes räägib loo, kuidas ta tutvustas hiljuti ühele külalisele Folgikoda. Uksest astuti sisse ja kõnniti suures hoones ringi, taustaks kõlamas aeglased sulguva ukse kurblik kääks. „Külaline jäi imestades vaatama, kuidas uks liigub aeglasemalt kui Eesti film ja märkis noogutades, et „jaa, see on päris laut“,“ muigab Agnes. „Küsis veel, et kas nii peabki ja minu vastus oli, et jaa, just nii peabki, sest meil on iga kiuks ja kriim au sees. Eestis on palju mugavaid konverentsisaale, mis kõik on väga ilusad, kuid kellelgi pole sellist ilusat uksekääksu. Meie keskkond on eriline, meeldejääv ja inspireeriv.“
Kuplandi kaugtöökogemusest kirjutas Kristina Traks
