"Hilineja salarelv": kuidas aja painutamise asemel aega hoida?
Kas Sinul on tendents pigem varem kohale jõuda? Või hoopis hilineda? BBC kajastas hiljuti teadlase Grace Pacie uurimistööd punktuaalsuse teemal. Teadlane jõudis tulemuseni, et populatsiooni saab jagada kaheks - kui võtta abiks statistikast tuttav normaaljaotuse graafik, siis ühes otsas on ajahoidjad ning teises ajapainutajad.
Ajahoidja-tüüpi inimene on tavaliselt varakult kohal, asjade sättimine, organiseeritus ja puhtuse hoidmine tunduvad tema loomulikud anded. Ta talub hästi rutiini.
Ajapainutajale ei meeldi rutiin ega ka sarnast tüüpi ülesanded, tal hakkab väga lihtsalt igav. Tema töölaud on tavaliselt asju täis (võib kõrvaltpilgule tunduda segamini), kuna võtab mitu asja korraga töösse. Samas, võib ta keskenduda väga hästi (ja sellesse jäägitult süveneda), kui ta on teemast huvitatud. Samuti, kui ajaraam on väga väike (tähtaeg lähenemas), teeb ajapainutaja tööd väga-väga tõhusalt.
Kõigi minutid ei ole ühepikkused, aeg võib nii seista kui ka lennata. Ajapainutaja tajub aega teisiti kui ajahoidja. Samas ei jää ajapainutaja igale poole hiljaks.
Ta jõuab kohale, kui see läheb talle korda (mh kui ta teab, et tema hilinemisel on tagajärjed). Seega, oma "halvimasse" ajapainutamise seisu võib jõuda inimene siis kui teda ei oota ühtegi tähtaega ega teadaolevat tagajärge (nt igasugused sotsiaalsed kokkusaamised).
Kõige olulisem asi ajapainutaja jaoks on vääriliselt hinnata tähtaegade olulisust: need on päris, asuvad temast väljaspool ja omavad alati ka mingit tagajärge. Tähtaja küsimine konkreetse asja valmis saamiseks asetab selle "päris maailma" (nt kalendrisse) ja seepärast on ka tõsiseltvõetav.
NB: "Aga tema jääbki ju alati hiljaks!"
Igas kollektiivis on väga tõenäoliselt inimesi, keda on sildistatud "Tema jääb alati hiljaks!" ütlemisega, kas siis otse või tagaselja. Kui Sina oma kollektiivis ei tea kedagi sellist, võidki sildistatu olla Sina... Sellises sildistamises peitub suur ohumoment. Nimelt, tekkinud sotsiaalne ootus muudab ajapainutaja jaoks probleemi veelgi hullemaks. Kui tead, et inimesed ootavad Sinult hilinemist, siis üha tõenäolisemalt Sa jäädki hiljaks.
Kirjanik Dave Robson kommenteerib, kuidas ajapainutajad võivadki arvata, et hilinemine on paratamatult nende geenides ja ei proovigi oma käitumist muuta.
Uskumused meie enda kohta muutuvad isetäituvaks prohveteeringuks... Ja see ma-hilinen-alati-uskumus võib olla takistuseks - enesesabotaažiks, sest me pole teadlikud, kui väikese vaevaga me suudaksime käitumist muutuda.
Uuemad teadusavastused viitavad sellele, et iseloomujooned on treenitavad (mitte lihtsalt geenidega kaasa saadud). Niisiis, kas on ka mingit iseloomujoont, mis eristab ajahoidjat ja -painutajat?
Kui inimese viie põhilise iseloomujoone hulka kuuluvad avatus, meeldivus, ekstraversioon, neurootilisus, kohusetundlikkus, siis peamine erinevus peitub just viimati mainitud joone tasemes. Kohusetundlikkus on soovi - sooritada oma töö hästi ja põhjalikult - kvaliteet. Ettekäände leidmine, et üks või teine asi on kinni ainult iseloomus, ei ole asjakohane.
Kuidas ennast aidata aega hoidma?
- Nt kirjutada endale täpne päevaplaan iga päev.
- Määrata aeg laua või muude asjade korrastamiseks (kui need on segamini).
- Märkida üles, mis iganes tahab tegemist (ja mis ajahoidjatel tuleb loomulikult välja otsekui võluväel), võtta ja määrata selleks aeg ning defineerida ka tagajärg.
Selliseid asju tehes loome endale uued vaimsed harjumused ja treenime oma aju. Kui oled "hilineja" sildi endale külge saanud, ei pea Sa sellega leppima.
Retsept on lihtsalt teadlikkuse treenimisel: astudes konkreetseid samme muutud seeläbi veelgi kohusetundlikumaks! Muuda tähtaegade (ja tagajärgede) seadmine enda jaoks tähenduslikuks. Seeläbi proovid iseloomujoont muuta ja muutud tasapisi punktuaalsemaks, organiseeritumaks.
Hea lugeja, ikka edasi teadliku olekuga kohusetundlikuma tegutsemise suunas! Planeeri järgmise uudiskirja osa lugemiseks veel 5 minutit! Aitäh!
Uus Kuplandis
Vabariigi President Kuplandis
Ühel päikselisel maikuu pühapäeva pärastlõunal võis Tartu-Võru teel märgata luksuslikku autot, mille numbrimärki kaunistas vapp. Tegi südame soojaks, et president Alar Karis koos esimese leedi Sirje Karisega on Kuplandi territooriumile kaugtööpäevale tulnud!
Õhtuks saabuski avalikkuse ette uudis, kuidas Anzelika Mahetalu sai presidendipaarile ja saatjaskonnale laua katta ning järgmisel päeval viis riigipea tee ka Reegi Majja.
Kupland Islandil
Sellel aastal on meil fookusesse võetud välissuhete arendamine. Kui kuu aega tagasi toimunud välisreis viis Poola ja Saksamaale, siis seekordne Islandile. Reisiks andis inspiratsiooni seal korraldatud Business and Professional Women 17th European Conference, kuhu kogunes viielt kontinendilt kokku 250 ettevõtjat.
Konverentsil esines Islandi peaminister Katrín Jakobsdóttir, esimene leedi Eliza Reid, lisaks mitmeid teisi oma ala parimaid. Konverents andis suurepärase võimaluse uusi kontakte leida ning Kuplandit tutvustada.
Naistekonverentsil leidus ka mehi, üks nendest Islandi parim püstijalakoomik Ari Eldjárn. Arile Eesti väga meeldib ning ehk saame teda rahvusvaheliste kolleegidega juba järgmisel aastal tervitada!
Väga huvitav oli uurida kohalikelt ka kaugtöötajate kohta. Kõik vastajad viitasid sellele, et neid on pigem vähe või siis pigem nad ennast ei näita, tehes külaliskorteris vaikselt tööd. Kuplandi kaamera ette siiski üks töötav hostelikülaline jäi.
Island on suurepärane koht inspiratsiooni- ja teemareisideks. Islandi esimese leedi Eliza Reid'i poolt algatati 2014. aastal näiteks Iceland Writers Retreat, mis tähendab 7 päeva kestvat inspiratsiooninädalat kõikidele kirjutajatele üle maailma. Sarnaseid klastri-kogunemisi korraldatakse näiteks ka merendusega töötavate inimeste, muusikute ja kunstnike seas.
Muide, ka viikingitele meeldis koos käia ja oma tähtsaimateks otsusteks minna loodusesse. Kuninglikus looduses asuvat parlamendi väljakut saab siiani oma silmaga näha.
Seekord oli Islandile inspiratsiooni ammutama tulnud Eesti Rahvaülikoolide Liit juhatusega (muide, meie Lüllemäe Rahvaõpistu on ka selle liidu liige). Koos õnnestus avastada Islandi kuulsamaid vaatamisväärsusi ja kogeda, kui hästi ja sujuvalt islandlased turismigruppidega toimetavad. See kõik kokku pakkus wow-elamuse, mida on üsna raske sõnadega kirjeldada.
Sul võib olla õigus, et nii asjad kui teenused on Islandil kallid, aga neid ostes ei pea ka pettuma, sest need pakuvad elamust. Enamik asju on väga läbimõeldult ja maitsekalt sätitud.
Kirsiks tordil on muidugi Reykjaviki pidune südalinn - kuna suvel ei lähegi pimedaks, siis õhtul 11-ajal hakkavad inimesed tänavatele tulema ja neid muudkui tuleb ning tuleb juurde. Pimedaks ei lähegi.
Muusikat kuuleb siin- ja sealpool tänavat, igaüks valib enda muusikamaitse järgi koha ning tantsib hommikuni. Kui otsustada enne hommikut magama minna, siis tuleb seda (vähemalt südalinnas) teha kõva muusika saatel. Kuna piiratud kättesaadavusega alkohol on väga kallis (müük riigi poolt kontrollitud, aktsiis üle 80%), siis ei lähe inimesed ka joogiga üldiselt üle piiri, vaid säilitavad viisakuse ja kultuursuse.
Kesklinna tänavapildis ja pressis oli märgata solidaarsust Ukrainale, mis tegi südame soojaks.
Island, kes riigina muide taasiseseisvunud Eestit esimesena tunnustas, on igati külastamist väärt. Meil on islandlastelt palju-palju-palju õppida!
Loe eelmisi Kuplandi uudiskirju siit >>>