Koroonaaeg on huvitav igas mõttes. Kes oleks veel paar aastat tagasi võinud arvata, et maanteemuuseumist sisuliselt vanade masinate vahelt saab hakata tegema kaugtööd. Kusjuures vägagi edukalt, sest siinne eriline keskkond inspireerib ning pakub kindlapeale vaheldust igapäevasest töökeskkonnast.
Kes veel pole Eesti Maanteemuuseumis käinud, siis see käik tasub igal juhul ette võtta. Ei maksa arvata, et see on vaid automuuseum, kus peale masinahuviliste meeste teistel eriti midagi teha pole. Tegelikult on korralik nostalgialaks ja uued põnevad teadmised kindlustatud kõigil.
Maanteemuuseumi turundus- ja kommunikatsioonijuht Kanni Kallastu on tihti näinud, kuidas põnevad vanad masinad ja autod kutsuvad ka täiskasvanutes esile rõõmsa lapseliku avastamisrõõmu. „Mitte ainult lapsed ei unusta end liikluskasvatuskeskusesse tundideks asju proovima, vaid täiskasvanud samuti! Meie õuel seisab vana autolavka, kust saabki osta vana kooli tooteid nagu mehukattit ja kõrsikuid. Nostalgiahooge põhjustab nii lavka ise, kui ka selles müügil olev kraam,“ toob ta näite. Samasugust nostalgilist äratundmisrõõmu toob ka vana piimapukk ja Žiguli auto ning eriti selles olev lapsetool, mis tänapäevamõistes küll erilist turvatunnet ei tekita.
Kaugtöö võimalusi pakub maanteemuuseum meeskondadele: saab ragistada pool päeva ajusid ning pärast uurida autoasjandust ja ümbrust! Tööruumiks on kas 160 aastat vana Varbuse postijaama kompleksi tallihoone või seminariruum otse masinahallis. „Seminaripaik asub ekspositsiooni keskel ja seal on lihtne lasta minna mõttel uitama. Uitavad mõtted toovad meeskonda värskeid ideid ja seda ju vaja ongi.“
Masinahall ongi maanteemuuseumi kõige uuem osa. Kolmeks jagatud hoone ühe osa täidab interaktiivne liikluskasvatuskeskus, teises osas saab uurida erinevate ajastute kultusautosid alates 1929nda aasta Chevrolet puust kastikast kuni Ford Sierrani välja ning kolmanda osa hõivavad kõikvõimalikud eri ajastute teehooldusmasinad. Kusjuures maanteemuuseumi näol ei ole kindlasti tegemist klassikalise vanade autode muuseumiga, vaid siin on igal autol ja masinal oma lugu. Näiteks liikluskasvatuskeskuse tõmbenumbriks on aga üks pooleks lõigatud BMW, mida tehnikahuvilised alati väga hoolega uurivad. Lausa nii, et mõnikord palutakse muuseumitöötajatel naljatoonis kõrvale vaadata, et saaks auto küljest mõne kasuliku vidina ära kruvida.
Kaugtöö tegemine Kagu-Eestis tähendab seda, et tullakse linnast kaugele eemale. „See on korralik ära tulemine, mis tähendab, et siin saab mõtte linnamuredest täiesti vabaks lasta,“ ütleb Kallastu. „Kindlasti on kaugtöö tegemine siit hea kontorist vaheldus, sest vana Postijaam on põnev paik ja teistsugune keskkond mõjub juba iseenesest inspireerivalt. Vanade masinate läheduses töötamine on hoopis teistmoodi kui teha seda kuskil neutraalselt sisustatud konverentsisaalis.“
Ta rõõmustab, et kaugtöö tegemine on koroonaajal tõeliselt hoo sisse saanud ning paljude tööandjate ja ka töötajate maailmapilt selles suhtes avardunud. Keegi ei vaata kaugtööd enam kui mingit erilist asja või töö teesklemist, vaid on täiesti loomulik, et asjad tehakse ära distantsilt ja maailm ei jäägi seisma.
Selgub, et kaugtöö võimalusi leidub ka täiesti ootamatutes kohtades ning selline töövorm on tõhus. „Miks mitte panna mitu asja kokku – teha meeskonna väljasõit, pakkuda kõigile võimalust linnakärast eemale tulla, teha siin tööd ja pärast võtta ette mõni meie programm, näiteks liiklusohutusalane. See teema pakub avastamist kõigile, olgu suured või väikesed,“ sõnab Kallastu.
Veel üks väike, kuid tööturismi mõttes väga oluline nüanss on IT-asjandusega seotud. Tihtipeale algab kaugtöö päev nii, et pead tükk aega pusima, et seadmed tööle saada. Küll ei oska võõrast seadet käivitada või ei ühildugi erinevad vahendid, ei saa netti, ei tea paroole jne. Neid muresid maanteemuuseumis pole, internet on kiire ja tehniline tugi koguaeg käepärast olemas. „Isegi kui tuleb meeskond, kes ise võib-olla IT-asjades nii osav pole, siis meie poolt igakülgne abi kohe olemas,“ kinnitab Kallastu.
Kuplandi kaugtöökogemusest kirjutas Kristina Traks
