Kas igas töös leidub alati see suhkrutükk?

 

Postimehe poolt ülekantav saatesari "Ekspert eetris" võttis hiljuti luubi alla värsked kaugtööuuringud. Rein Oleski küsimustele vastas Tallinna Ülikooli lektor Kadi Liik. Saade oli inspireeritud hetkel riigis kehtivast soovitusest maksimaalselt kaugtööd rakendada, kellel see on võimalik. 

 

Kadi Liik meenutas sissejuhatuseks seda, et kaugtöö ei ole Tallinna Ülikooli jaoks uurimisvaldkonnana uus. Nimelt tegid nad kolleeg Mati Heidmetsaga esimese kontoritöötajate uuringu 2013. aastal. Juba siis oli kaugtöö juba pisut päevakorras. Tollal küsitleti ligi 1000 kontoritöötajat ja 17% tegid tööd väljaspool kontorit. Mõned aastad edasi, 2017. aasta uuringus nähti stabiilselt sama protsenti.

 

Aga nüüd - kui põneval ajal uurida, on tulemused ka põnevad. Enne pandeemia esimest lainet oli kaugtöökogemus viiendikul, siis esimese laine ajal kasvas see peaaegu neljakordselt.

 

Ühtäkki muutus kaugtöö ka psühholoogide jaoks huvitavamaks. Kui pandeemiaeelsetes uuringutes tahtsid inimesed olla 30% ajast kontorist väljaspool, siis peale seda, kui "maitse suus", tahetakse olla 50% aega kaugtööl ja teise poole tööajast kontoris. Jutt käib siis arvutiga tööd tegevatest inimestest - nendest, kes saavad kaugtööd teha.

 

Millest siis sõltub, kus inimene tahab teha tööd - kas siin või seal? Võtmepõhjus tundub olevat see, kus on inimesel hea tööd teha. Eelistatakse selgelt paika, kus vähem segajaid. On inimesi, kellel on segajaid rohkem kodus või ka neid, kellel on segajaid kontoris... 🙂

 

Mõnel võib-olla tõesti on kodus head tingimused. Eriti on täheldatud, et muidu suurtes, avatud kontoris töötavatel inimestel meeldib kodus tööd teha. Teised töökeskkonnauuringud ongi välja toonud, et avatud kontor on inimeste eelistustes kõige viimane töötegemise keskkond. Seda kinnitab ka Tallinna Ülikooli uuring. Põhjuseks võib olla suur mürafoon, palju tähelepanu kõrvaletõmbajaid. Seal on lihtsalt raske keskenduda.

 

Parem koht töötegemiseks võiks olla klassikaline kontor või tegevuspõhine kontor - inimene peab rohkem tunnetama, mida vajab. Samas - kodu ja töö ühildamine läheb mitte nii hästi kui võiks arvata... Inimestele tundub, et nad hoiavad aega kokku, aga Kadi Liigi sõnul on tegelikult on pilt petlik: ka kodus on ka hulgaliselt segajaid!

 

"Ma kodus olen produktiivsem, sest kolleege pole!" kõlab ehk tuttavalt. Esimese koroonalaine ajale tagasi vaadates meenub, et kodudes valitses tegevuste- ja mürarohke olukord. Ja ka nüüd, kui lapsed on võib-olla koolis ja inimene üksinda kodus - ikkagi pesumasin või koduloom tahab, et temaga tegeletakse. Tahes-tahtmata see takistab. Siis avastad, et tolmutort on tulnud aknalauale... Ja nii see läheb!

 

Kodune keskkond on inimese jaoks teise tähendusega. Mul on kodus kindel roll, tegevused, ümbritsevad inimesed. Tööasju kodus ajades tekib rollikonflikt: kas ma olen ekspert, spetsialist või pereliige, naaber? See võib tekitada lisastressi, mis ei tekitaks, kui inimene tööl. "Mul on töökõne!" on ka lause, mis nii mõnelgi kodukontoris olijal teravalt huulilt lipsab.

Nii mõnigi toimetab diivaninurgal või köögilaua tagant mõeldes, et hoiab hulga aega kokku, kui teeb hommikumantlis arvuti lahti. Mulje võib olla petlik.

 

Koduse elustiiliga väheneb liikumine. Tööle (või tegevuspõhisesse kontorisse) minek seevastu paneb liikuma. Töises keskkonnas ei teki ka (loodetavasti) sotsiaalse isolatsiooni tunnet või kuuluvustunde vähenemist. Kodus omaette pusides võib paratamatult lisastressi tekitada ka mõtetega, kas mu ülesanded on homme alles.

 

Samas, ei koosne kaugtöö ju ka pelgalt piprateradest, kaugel sellest. Kaugtöö suhkutükiks saab lugeda kindlasti seda, et eestlaste digipädevus on viimase pooleteisega aastaga tõusnud. Paindlikkus meelitab inimesi kaugtööle - enda aja ja tegevuste juhtimine. Kellaegadega saab hästi toimetada. See on lisamotivatsiooniks töötajale, kellel on perega seotud lisakohustused.

 

Võib ka juhtuda, et inimesed lausa nõuavad kaugtööd või konkreetseid töötingumisi, mis on teistest erinevad. Kadi Liik soovitab tööandjal küsida, miks töötaja seda soovib - kas tal on mõni eriline põhjus selleks. Juhtide vaatenurgast on jällegi keeruline meeskonda koos hoida, kui nad on niivõrd hajali - see kehtib igasuguste ettevõtete puhul. 

See, kas ka produktiivsus suureneb, oleneb väga töö iseloomust ja organisatsioonikultuurist. Rahvusvaheliste suurkorporatsioonide puhul tundubki see loogiline, et nende töötajad on maailmas laiali ja teevad tööd, kust saavad - nii ongi kokku lepitud.

 

Iga ettevõte võiks seega vaadata, kuidas oleks "hundid söönud, aga talled terved". See eeldab ikkagi organisatsioonikultuuri olemasolu ja kokkuleppeid. Oletame, et mõned saavad kaugtööd teha, teised ei saa. Sellisel juhul peaksid olema erinevad motivatsioonipaketid - ühele ühed variandid (nt tööta nii palju kontorist eemal; teisele, kes kaugtööd teha ei saa, kehtiks mingi muu motivatsioonipakett).  

Veebiväsimusest küberlooderdamiseni

Üle poole kaugtööuuringus osalejatest kurdavad Liigi sõnul veebiväsimust. Tõsisematel juhtudel on tulnud ka füüsilised vaevused sinna juurde: peavalu, silmade väsimine... Selles osas peabki mõtlema ka, kuidas oleks rohkem tasakaalu. Kas kaugtööl olles vähem ekraane kasutada? Kas saab mitmekesistada ülesannete sisu, et inimene ei peaks ainult ekraanis olema?

 

Veebikoosolekud on ka väga erinevalt talutavad. Inimesed on tagasisidestanud, et kui on lihtsalt infokoosolek, kuulatakse meeleldi seda veebist. Samas, kui on vaja mingit sisulist asja arutada, tahaks pigem näost näkku - rääkida teise inimesega.

 

Muide, päris palju "auru" pidavat minema ka enda jälgimisele ekraanil. Üle poole inimestest vaatavad tihti enda pilti, kuidas välja näen... Tööasjadele pühendumise vaates tähendab see ju seda, et ei saa tööga tegeleda, vaid mõeldakse enda välimusele. Soovitus on panna iseenda pildiaken eest ära ja vaadata hoopis teisi. Samas, poose, žeste ja mikrokliimat hoomab veebis kehvemini.

 

Uus ja huvitav nähtus on veel küberlooderdamine, mis levib meil Eestis hästi. See tähendab arvutitega töötades inimene tööajal tegeleb teiste, isiklike kirjadega, sotsiaalmeedia kontodega, vahetab sõnumeid, külastab veebipoodi ja nii edasi. Näiliselt osaleb koosolekul, aga mõtetega mujal.

 

Kui nüüd küsida, kas selliseid muresid siis kontoris olles pole, siis on ikka, aga vähem. Kontorikeskkonnas olevat alateadlikult tööle häälestatus teine. Seal liigub ringi ka rohkem kolleege, kes annavad tööle konteksti rohkem, on lihtsam ennast hoida töölainel.

 

Veebiväsimuse ja küberlooderdamise vastu aitabki teadlikkus - mõelda kaugtööd tehes, millal on tööaeg - ja looderdamised jätta siis muuks ajaks. Veebiväsimust tekib ka vähem siis kui keskenduda ühele teemale korraga. Ja kui tööplokk tehtud, tee kindlastu paus, et teha pause, et töö ei hakkaks tervisele. Tark ajakasutus ongi võti edukaks kaugtööks.

 

Kakskümmend seitse, kakskümmend kaheksa...

 

Kuplandil on hea meel pakkuda veelgi rohkem väga häid kaugtöökohti Kagu-Eestis. Oktoobris liitusid meie võrgustikuga GMP Clubhotel ja Saarjärve Puhkemaja. 

 

GMP Clubhotel juht Maarja Sallok

 

Saarjärve Puhkemaja juht Liis Jürimäe

 

 

Käes on aasta kõige pimedam aeg, aga Kupland pakub valgust ja töötegemise helgust!

Vali oma järgmine kaugtöökontor SIIT >>>